Ekstreemhommik Matiga/ Extreme morning with Mati

Grete ja Ando pulmas Matiga rääkisime, et peaks ikka vana hea traditsiooni kohaselt mõni hommik kohvitassi taha maha istuma ja juttu rääkima. Eelmine nädal meil mõlemal plaanid muutusid ja siis leppisime kokku, et katsume sel nädalal kokku saada. No ja eile veidi enne südaööd helistas Mati, et teeks ekstreemse hommikukohvi ja saaks kokku kelle 6 hommikul, sest tema peab juba 6. 45 bussiga Olli noortelaagrisse sõitma.

Ja kuigi kellahelin hommikul minu juhmistunud ajju midagi arusaadavat algul ei rääkinud, vedasin ennast kokkulepitud ajaks Port Arturi juurde Statoili bensukasse. Aeg lendas nii kiiresti, et ei saanudki nagu midagi rääkima hakata. Aga tore oli ikka. Mati on ju hea sõber.

Keegi just hiljuti küsis minult, et mis mind inspireerib. Ja ma taaskord tõden, et- inimesed. Need ‘minu’ inimesed annavad mulle jõudu ja panevad silma särama.

See on ikka väga erinev, kust inimesed olemiseks jõudu ammutavad. Noh, olen oma kärbsega msn’ is ja paaril kohtingul (jah, ma TÕESTI olen temaga mõned korrad väljas käinud) selle üle palju rääkinud. Me oleme ikka totaalselt erineva mõttemaailma ja maailmapildiga. Tema on selline ülitõsine, kontemplatiivne, teoreetiline, vaimseid sügavusi lahkav. Minu jaoks kergelt või isegi rohkem kui kergelt masendav ja ängistav oma oleku ja mõtetega. Tema näiteks räägib mulle kogu aeg, et ma peaks inimestest rohkem puhkama, et mul on nii aktiivne seltsielu, et need inimesed lõpuks väsitavad mu ära ja kurnavad tühjaks ja ma peaks ettevaatlik olema. Aga siiski ütleb minu kogemus, et see on pigem vastupidi. Muidugi väsitaksid mind mingid suvalised inimesed ja seltskonnad. Aga ‘minu’ inimestega on hoopis vastupidi. Ilma nendeta oleks elu tühi ja poleks palju kusagilt inspiratsiooni ammutada. Muidugi on see natuke äärmuslikult väljendatud ja ega ma nüüd selline sotsiohoolik ka pole. Vahel muidugi on vaja olla üksi ja vaikselt ja võtta jõudu hoopis mujalt. See on ka oluline. Aga mina ei suudaks olla selline endassesüvenenud erak ja kõike nii tõsiselt võtta.

Kuid imelikul kombel on kärbsel vahel minu üle ootamatu mõju ja mingid tema teemad ja mõtted on mulle nii isiklikult hinge pihta käinud, et olen täitsa endast väljas. Pean mõtlema asjadele, millele eriti ei taha mõelda, aga võib-olla peaks. Ühel kohtingul ma lausa ehmatasin iseennast väga tormilise ja emotsionaalse reaktsiooniga, mis ühe tema poolt üles võetud teema peale mulle endalegi ootmatult ja kontrollimatult minus üles kerkis. Mina, kes ma tavaliselt ennast nii hästi kontrollin ja võõrastele, veel vähem võõrastele, kes pole üldse mulle sümpaatsed, ma ennast kunagi ei ava. Suudan jääda küll viisaka, aga siiski neutraalse ja pealiskaudse suhtlemismaneeri juurde. See oli igal juhul väga ootamatu. Ta pole üldse minu maitse ega meeldi mulle, ma ei tahaks olla seotud kellegi nii masendava ja tõsise ning endaavastamise- ja maailmavalu põdevaga. Ometi on temaga teatud teemadel hea arutad, õigemini teda kuulata, mind lausa tõmbavad tema teatud mõtted ja kuidas ta suudab neid minu jaoks isiklikuks rääkida. Elu on ikka imelik ja täis ootamatusi. Aitäh paarile sõbrale, kes tegid mulle selgeks, et ma olen kohtingute osas liiga eelarvamuslik ja kitsa mõtlemisega st keeldun kohe kui inimene mulle üldse minu maitse ei tundu või erineb minu ideest selle kohta, milliste inimestega ma tahan suhelda. Ilmselt jääbki ta minu kärbseks, kes hirmsasti tahab minu jaoks olla rohkem kui mina seda tahan ja ta pole minu maitse, aga midagi on temas tõesti enamat kui ma arvanud oleks. Noh, nädala pärast olen ma Londonis. Ja ühe kogemuse võrra rikkam. Kahju kui ta tahab ise ennast nii sisse mässida, kuigi teab, et ma lähen kohe- kohe pikaks ajaks ära ja laias laastus ma pole temast tegelikult huvitatud. Kas ma olen julm?