Kaua tehtud, kaunikene/ The longer it takes the better it will be

Nii see vanarahvas ütleb…

Tundub lausa ilmvõimatu nüüdsel ülerahvastatud, üleinformeeritud, kiiret reaktsiooni ootaval, konkurentsitihedal ajal või kuidas?

Tundub, et olen nakatatud suhete teemaga, sest mõtted liiguvad kogu aeg neil radadel. Et suhted on ikka väga väärtuslikud. Ja väärtusi ei leita ega looda kiirustades. Suhete tegemini võtab aega. Ja seda tundub meil jube vähe olevat. Siis heidamegi inimesi kergekäeliselt üle parda kui kõlbmatuid, sageli on aga põhjuseks see, et me ei jäta maad nende iseloomu ja tööstiili(tempo) tundmaõppimiseks. Otsime vaid pealiskaudseid omadusi, mis aitavad kiiresti ‘töö tehtud’ saada ega sunni meid muutuma ja arenema.

Lugesin täna just ühte blogi, mille kirjutaja mõtiskles selle üle, kuidas projektide teostamine võib saada eesmärgiks omaette ja inimesed on vaid vahendid selle saavutamiseks ning pärast läheb projektile kulunud energia taastamiseks nädalaid. Huvitav, mina küll ennast kurnatuna ei tunne, kuigi projekt sai läbi 3 päeva tagasi. Ei ole sellist tunnet, et olen tühjaks pigistatud ja ära kasutatud. Läbi suht raskete õppetundide sai paika pandud, et investeerida tuleb eelkõige headesse suhetesse ja alles siis tuleb korralikust töö tegemisest midagi välja.

Võib- olla aega võttes ja süvenedes õnnestub jõuda isegi nende inimesteni meeskonnas, kes osutuvad negatiivseteks ja kibestunuteks ning on valmis ‘omade’ vastu pöörduma, levitades kuulujutte ning ebaõnnestumise meelsust. Äkki tekib nendega side ja hakkan neid mõistma ning neil kaob vajadus vastutöö tegemiseks ja oma surutuse väljendamiseks kaastööliste arvelt. Muidugi on kindlasti ka neid, kes siiski tuleb ‘üle parda’ visata, aga enne tasuks ikka proovida teisi teid?

Kui projekti ega muud ühisettevõtmist ei nähta pelgalt sooritusena, kus oluliseks osutub enda ideede maksma panemine ja võitlus selle nimel, vaid koostöö ja ühine hool sihile jõudmiseks, siis tulemuseks on pigem rõõm kui tühjusetunne. Olen saanud rikkmaks ja seda pikas perspektiivis.