Less is more

Kui palju on vaja selleks, et öelda: päev on korda läinud?

Vahel võivad väga väikesed asjad meie päeva ära rikkuda ja tuju nulli viia. Keegi trügis pikas poejärjekorras ette; tujukas bussijuht käratas, et me ei uimerdaks, vaid kobiks kähku peale; ülemus kritiseeris meie tööd…neid asju on musttuhat. Inimest on tegelikult suhteliselt lihtne tujust ära ajada.

Minul oli kolmapäeval päris tihe tegutsemine, pidin istuma arvuti taga ja rippuma telefoni otsas, sest mitmed kiired asjad nõudsid kohest vastust ja tegutsemist. Samal ajal püüdsid lapsed endale tegevust leida, mis tähendas peamiselt kaklemist ja korteri rüüstamist, mis lõppes sellega, et 2- aastane Paula, sel ajal kui mina telefoniga rääkisin, määris mu musta nahkdiivani paksult valge guassvärviga kokku. ise teatas õnnelikult ‘maalida’. nühkisin ja vihastasin, vihastasin ja nühkisin. muidu on mul õnnestunud ikka kord majas hoida, aga siis viskas mul nii üle, et otsustasin lastega mamma juurde minna ja jätsin maha täiesti koristamata elamise, mida ma tavaliselt kunagi ei tee, sest jube vastik on tulla segamini koju.

Eile hommikul panin lapsed multikaid vaatama ja sain kogu elamise läikima. Ja oi mulle tegi see hea tuju. Tundsin, et päev on nagu täiega korda läinud.

Kunagi mängisime ühel mu sünnipäeval mingit mängu, kus inimesed pidid vastama küsimustele, üks küsimus oli: mis on need pisikesed asjad, mis tuju terveks päevaks heaks võivad teha? Väga huvitavaid vastuseid tuli, üks noormees näiteks ütles, et vahel kui ta astub bussist maha ja mõlemal tänavaületusel, mis tal tuleb kooli jõudmiseks teha, põleb roheline tuli ja ta saab ühe jutiga üle tee minna, teeb see ta tuju kohe väga heaks. Siis hakkasin ise ka mõtlema, et mis on sellised väikesed asjad minu jaoks. No kindel on see, et alati piisab sellest, kui ma näen kusagil mõnda kassi:D Ma saan aru, et paljudel on raske mõista, kuidas mingi kassiraibe saab kellegi päeva päästa, aga sama raske on mul mõista rõõmu mingi ‘vinge’ auto üle…

Alati pole vaja loteriivõitu või suurt avalikku kiidukõnet, et eluga ja iseendaga rahul olla. Õigupoolest on mul raske uskuda, et inimene, kes ei suuda rõõmu tunda pisikestest, tihtipeale teiste jaoks märkamatuks jäävatest ja tähtsusetutest asjadest, suudaks tõeliselt hinnata ’suuri’ võite. Võib- olla pole asi ka selles, et me ei suudaks neist pisikestest asjadest rõõmustada, vaid meil pole lihtsalt aega neid märgata ja neile tähelepanu pöörata. Aga peaks. Siis oleks palju rohkem põhjust öelda: päev on jälle korda läinud.