Ekstremistide Jumala kiituseks/ Hymn of praise to God of extremists

Üks mu sõber arvab, et: ekstreemolukorrad hoiavad mehe tasemel. Aga naise?

Nüüd, kuu aega enne PP- d on selgunud, et peame Viimsis mõned asjad ümber mängima, sest mõned kohapealsed kokkulepped pole olnud vettpidavad ja laiutatakse vaid käsi: ups, sorry noh, me ei saa midagi teha. Kui ma vaatan siis- ega tõesti eriti ei saa. Ja meie peame nüüd imesid tegema ja ennast riietest välja jooksma.

Tundub, et oleme vaid olude ja olukordade pillutada. Täpselt sellises maailmas me elamegi: kõik on suhteline, eilne tõde võib täna osutuda valeks või pigem üheks teiste hulgast. See, mis eile oli oluline ja väärtuslik, pole seda täna enam.

Seetõttu ma täitsa mõistan seda tarkpead, kes on öelnuda: kui Jumalat poleks olemas, peaksime ta enda jaoks välja mõtlema. Just Jumala mitte jumalad. Palju jumalaid tähendab palju tõdesid. Muidugi võib siis nende hulgast ühe endale sobiva välja valida, aga ega asi polegi niivõrd mingi filosoofia või uskumuste kogumi järgimises, vaid nagu ma korduvalt olen tõdenud, suhtes reaalse isikulise Jumalaga, kes tegutseb.

Muidugi tahan ka mina oma ellu väljakutseid ja natuke ekstreemi, aga praeguses olukorras on mul hea meel, et ma võin öelda:…koos oma Jumalaga ma hüppan üle müüri…Ega mul väga palju muud üle ei jää kui Jumala peale loota, sest mis imetegija mina olen kui Jumal mulle nö armu ei anna, õigel ajal õigete inimestega kokku ei juhata.

Ekstreemolukorrad hoiavad Jumalale lähedal. Nii mehe kui naise.