Delegeerimise talumatu kergus;)/ Unbearable easiness of delegating

Öeldakse, et tark juht oskab välja noppida olulise- selle, mida ainult tema teha saab ja ülejäänu ta delegeerib. See kõlab suht sihikindlalt ja karmilt, aga tegelikult on siiski tegu meeskonnamänguga. Ega siis juht neid, kellel midagi ära laseb teha, ei vihka ega neid alavääristada taha. Lihtsalt igaüks teeb seda, mis tal kõige paremini välja tuleb, milleks ta on ette valmistatud. Delegeerimine vabastab juhi tegema spetsiifiliselt teatud olulise tähtsusega asju.

Piibellik printsiip räägib, et tõeline juht on teiste teenija. Otsekui vastupidine pilt sellisele karmilt kõlavale juhile, kes muudkui kindlakäeliselt delegeerib, et ise tähtsat asja ajada. Kõlab kuidagi leebelt ja järeleandlikult. Eks see olegi tasakaal.

Eile õhtul tuli mul koguduses juhatada ja olude sunnil ka ainuisikuliselt läbi viia palve- ja ülistusteenistust, mis tähendas juba iseenesest parajat sebimist. Pluss veel see, et mul olid muidugi kaasas minu 3 hetkel lahutamatut kaaslast: Juula, Marta ja Paula, kes küll oskavad käituda ja ise omadega hakkama saada, aga jooksmise käigus ikka õnnetusi juhtub, keegi tõukab, keegi kukub ja hilise tunni lähendes on uni võimust võtmas ja jonn ning nutt kerged tulema. Katsu sa siis poole laulu või jutu pealt sellega tegeleda.

Ja nii kujuneski spontaanselt, ilma otsese suusõnalise delegeerimiseta nii, et lastel silma peal hoidmise, lohutamise, kussutamise ja muud tähtsad toimingud võtsid jooksvalt enda peale minu lugupeetav noortejuht ja sama lugupeetav abipastor:D

Ju nad siis on head juhid kui on valmis olukorda ja vajadust märkama ning võtma endale teenimise ülesande, et see, kes peab juhtima, saaks juhtida:) Eks meie tegemised olegi ju tegelikult koostöö, teinteise täiendamine ja nö vajalikule kohale asetumine. Muide, nad said väga suurepärasele hakkama;)

Ei saa muidugi salata, et ülevalt koori pealt vaadatuna oli mul kohati raske naeru tagasi hoida, sest ega ikka iga päev ei näe neid auväärseid nukkudega askeldamas:D