Valge vaiba mälestuseks/ In rememberance of the white carpet

Väikesed lapsed on nii armsad:) Onju;)

Eile sõitis mu õde Jaanika koos abikaasaga 2- ks nädalaks Indoneesiasse ja minu juurde kolisid koos üüratusuurte kompsudega 3 plikatirtsu (mul tekkis juba väike kahtlus, et see 2 nädala jutt oli ainult ettekääne ja nad kavatsevadki sinna sääred teha…ja lapsed jäävad mulle:D). Nagu te teate, on Juula, Marta ja Paula ühed igati vahvad tegelased (kui te juba Juulat tunnete, siis võite arvata- ega teised talle palju alla jää).

Neiud on igati loomingulised, mitte teleka ja arvuti ees aega surnuks löövad ja täiskasvanule mugavalt vaba aega jätvad…kohe läks hirmsaks joonistamiseks, meisterdamiseks, söögi tegemiseks ja moedemonstratsiooniks…

Muidu on see kõik väga super ja lastel on lõbu laialt, aga mul on kodus valged vaibad. VALGED vaibad. Nüüd ma enam väga ei käi igat väiksemat plekki maha nühkimas ja loodan, et need tulevad veel ka 2 nädala pärast välja, aga suuremad plekid püüan ikka kontrolli alla saada. Eks sinna on juba jõutud määrida kõike: moosi, shokolaadi, punast guassvärvi, plastiliini…

Meie lõbusasse seltskonda on sisse kolinud ka Juula, Marta ja Paula lahutamatu ja truu kaaslane Sasipusa aka Suur Segadus

Praegu on põhiline aeg kulunud reeglite kehtestamisele;) Ega mulle muidu ei meeldi kogu aeg lapsi keelata, väga nõme on kogu aeg kuulda lauseid, mis algavad:’ Ei…. ‘ ja ‘Ära… ‘, aga hetkel on mu jutust sellise algusega lauseid üle ühe. Loodan tütarlaste intelligentsile ja piisavale mälule, et iga paari tunni tagant ei tuleks teha uusi tänitamis- sessioone:D