
Kumb oli enne, kas muna või kana?/ What was first an egg or a hen?
märts 22, 2008Täna ootasime PP- eelsele noortejuhtide piirkondlikule kohtumisele 20- t noortejuhti. Mõtlesime, et see on suht realistlik eesmärk. Aga tuli 8 ja seegi tegijatega kokku. Kas peaks nüüd olema pettunud ja ürituse läbikukkunuks lugema? Loomulikult tuleb seada eesmärgid ja iga asja suhtes, mida teed, on teatud ootused. Teed hea asja, ootad ja kutsutud ei tulegi kohale. Muidugi polnud meist ka väga mõistlik teha see kokkusaamine Vaiksel Laupäeval, mil teadupärast isegi rohi ei kasva:)
Ma olen päris palju mõelnud selle muna ja kana dilemma peale just seoses vabatahtlike tööga. Et kas meil on vaja töö jaoks vabatahtikke või vabatahtlike jaoks tööd? Kas järgijatel on vaja juhti või juhil järgijaid ja kui tal järgijaid pole, kas ta polegi siis juht? Kas inimeste jaoks on vaja üritusi või ürituste jaoks inimesi?
Tänagi arutasime seal, et mis võiks olla põhjuseks, et inimesed ei tule üritustele ja jõudsime järeldusele, et üritusi on liiga palju, tihti nad ka dubleerivad üksteist. Võib- olla me liiga tihti anname vastuseid, ilma et küsimust oleks üldse olnud. Või on tegelik küsimus hoopis teine, aga meil on see suurepärane vastus, mis meile on kusagil pähe turgatanud ja tahame selle igal juhul ära rääkida, sest meile tundub, et teame, mida küsitakse.
Paar aastat tagasi tuli ühel minu eelmise koguduse muusikatöö juhil, kes sel hetkel muusikatöös aktiivselt kaasa ei löönud, idee, et koguduses peaks moodustama gospelkoori. Kammerkoor oli, ülistusgrupp oli, naisansambel oli, veel mõni grupp oli, aga vot gospelkoori, mis oli tollele inimesele endale kõige südamelähedasem, ei olnud. Ja nii see ‘koor’ (mis kujunes rahva vähesuse tõttu küll pigem ansambliks) loodigi. Laulma moositi ja meelitati sinna mõningad, kes niigi juba vähemalt ühes või lausa mitmes olemasolevas muusikakollektiivis osalesid ja kellel tegelikult polnud uue asja jaoks aega ega ka ehk erilist huvi ega vajadust. Mingil põhjusel nad siiski lasid ennast ära rääkida. Ma ise samamoodi. Miks? Esiteks paluti mind ‘ajutiselt appi- ärge seda kunagi uskuge, juba Murphy teadis: osuta kellelegi teene ja sellest saab sinu töö- hiljem lihtsalt sellepärast, et selle inimese jaoks tundus see nii oluline ja ta ei saanud ju muidu juht olla kui tal järgijaid poleks olnud. Pärast mõnda aega kiratsemist lõpetas ansambel töö. Põhjuseks peamiselt see, et püüti vastata vajadusele, mida tegelikult ei olnud. Ükski nö hääl rahva seast polnud avaldanud soovi teha seda stiili muusikat, aga kuna asi oli algatatud, tuldi lihtsalt vastu. Kuna tegija oli olemas, oli vaja leida talle tööd,
Oma nüüd juba üsna mitme aastase juhtimiskogemuse juures olen hakanud aru saama, et vahel on vabatahtlikud pigem nuhtlus kui õnnistus. Oleneb muidugi, kuidas defineerida ‘vabatahtlikkust’. Ühes mõttes on igasugune töö, mida tehakse ilma palgata omast entusiasmist vabatahtlik töö, aga mina pean antud juhul silmas pigem seda, et inimene ise avastab, et tahab kusagil kaasa lüüa ja tuleb ennast appi pakkuma. Probleem on selles, et ka vabatahtlikul on omad ootused ja ettekujutused ning motiivid ennast pakkuda. Tihtipeale on see soov välja paista, särada ja kiireid tulemusi saada. Kui seda ei juhtu, kaob ka huvi ja kaotakse vaikselt minema. Juhi jaoks võib sellest saada päris suur peavalu, sest kunagi ei saa kindel olla, millal see inimene, kelle peale on juba ehitatud ja kellest midagi oleneb, otsustab minema jalutada. Eks siis tuleb puuduv osa endal ära teha. Ja vabatahtlikud muudkui vahetuvad. Pidevalt peab samu asju üle seletama, välja õpetama, et natukese aja pärast uuega sama rada minna. Sellepärast eelistan mina üldjuhul ise inimesi valida ja kutsuda, vähemalt suuremate asjade peale. Muidugi ei välista ma neid, kes ennast ise pakkuma tulevad ja kui ma seda inimest tunnen ja tean, et tema peale saab ehitada, siis võtan rõõmuga vastu, aga puhta võõraste vabatahtlike seas on häid leide olnud üksikuid (kuid on siiski olnud) ning üldiselt on tegu seikluse ja -kuulsuseotsijatega või pole nende iseloom veel piisavalt treenitud soovitud vastutuse kandmiseks. Iseloom on õnneks arendatav ja kui tahet jätkub, võib sellistest asja saada.
Sellepärast mina ei teagi, kas tegijatele on vaja leida tööd või tööle tegijaid…

Ka mõni mõte. Sageli on vähegi toimekamad inimesed sajas ametis. Ja see kulutab ja väsitab nõnda, et ühel hetkel ei jõuagi enam eriti midagi ega kusagile. Laskemoon kulub ära, kui seda igas suunas täristada. Ja tegelik sihtmärk võib tabamata jääda. Mu kaasa ikka ütleb mulle, et mul on justkui eriline and igasuguseid väiksemat sorti kohustusi enda külge haakida (või õigupoolest näib, et need kohustused leiavad mind). Siis ühel hetkel on piir ületatud, elukorraldus killustatud ja tuleb hakata maha raputama. Uuesti küsima, mis on oluline. Mida saan ja pean mina tegema ja mida võiks ka keegi teine teha. Keeruline on see.
Mis seda gospelkoori-teemat puudutab, siis toosama inimene leidis vähe hiljem endale töö- ja teenimisvõimaluse naaberkoguduse koori juhatades. Ja ikka tekib küsimus, et kas siis oma kogudus ei osanud teda õigesti rakendada või milles asi. Aga võib-olla pidigi see kõik just nõnda minema. Sageli ju ei mõista neid taevaseid vangerdusi…
eks ta raske on jõuda arusaamiseni, et kõike maailma tööd ei jõua niikuinii ära teha:D
ja nii ta ongi- osad on ülehõivatud, osad jälle alahõivatud…
Aga vat, kui keegi tarkur suudaks mulle ära seletada, miks see nõnda on? Nh kasvõi seesama paljuviidatud 80/20 printsiip? Minu pea seda hetkel küll ei võta.